we grow heavenly olives, then gently squeeze the hell out of them.
Mai-August. Oliivifarm. Oliivipuud ja meie ja uneski mitte midagi muud. Frankland River, Lääne-Austraalia lõunatipul, 50 elanikku ning erkrohelised lammaste-lagendikud ning otseloomulikult kilomeetrite viisi nö. oliivimetsa.
Kahekuuline harvest e. oliivide korjamine toimus 7 päeva nädalas, 11-12 tundi päevas. Meid, eestlasi oli päevases-öises vahetuses ja hullumeelses farmiprojektis kokku lausa kaheksa, seltsis segasem. Minu amet oli juhtida kombaini ja traktori segulist masinat nimega shaker e. raputaja.
Olen leidnud, et blogi (hästisti) pidamine on paras challenge, niiet müts maha järjepidevate blogijate ees, sest kõiki neid naljakaid, vähemnaljakaid retklusi kirja panna on suhtkoht aeganõudev pluss keerukas ülesanne. Märkamatult on kätte kimanud märts-plärts (siinkohal tervitused Laurale;) Jääb järele vaid imestada, kuhu said selleaastased esimesed kuud? Esimese poole jaanuarist sai puhatud ja hoolega, nüüd käib töö ja vile koos! Nüüdseks aga on mul suus rutiinimaik – töö, trenn, tudu, mis omakorda pole üldsegi paha! Täiskäik töörindel on ju ometi äärmiselt teretulnud! Mis sest, et tegu pole karjääriredelil ronimisega või unistuste valdkonnaga. Ühe targa onu kunagine mõttetera ütleb: Karta ei tule mitte seda, et kaugele ei jõua, vaid seda, et kuhugi ei jõua. Tegelikult on rutiinilõng mitmeid kordi nädalavahetuseks ka katkenud, majast on läbi voorinud erinevaid eestlasi ja austraallasi, peale selle oleme majarahvaga siin-seal ringi traageldanud. Majarahvas on hetkel küll vaid kokkukuivanud neljaliikmeline punt Liis-Kristjan-Jane-Indrek (viimane on uustulnuk, saabunud 7. veebruaril, haha) off-season eestlaste peamajas, nagu me siin naljatame. Indreku kaasa tiritud kohvrist leidsime ammuigatsetud kodumaist kraami: 5 pätsi musta leiba, kamajahu, tatar, vürtsikilud, Kalevi šokolaaditahvlid, Fizz, A Le Coq – siiani teadmata, kuidas üle piiri smuugeldas, haha!
Elamused, elamused. Kõike toimunut on teadagi raske netti trükkida, aga jagan mõne oma vahvamatest elamustest:
tööd olen vihtunud nüüd kolme nädala jagu, seniajani on ohtralt huumorit jagunud ikka igasse tööpäeva. Äratusehelin kell 5 sharp, riided, hambapesu, i-pod kõrva ja viuhh uksest välja, kolme kilomeetrine ehk 35-minutiline kõnnak. Selline on olnud minu argipäevade hommiku-rutiin. Vaniga sõitmisel saab ka ikka nalja: pöördel olles pühivad kojamehed suunatulede asemel akent ja seda ikka mitu korda päevas. Või siis ma lihtsalt jalutan tuima näoga kõrvalistuja ukse juurde, avan selle ilmekalt võtmega ja avastan, et sinna mul küll asja polnud!
Jõululaupäev möödus väga eestlaslikult, seitse meid siin elab. Laual oli: seapraad ahjukartulite ning hapukapsaga ja igaühele pits kodumaist Viru Valget. Uhke, või mis? Akna taga lõõmas küll päike, aga riietus oli temaatiline, kuusepoeg toas ning kirju kingikuhigi selle all.
25ndal, peale jõule eesti moodi kogesin ka tõelist ausside perekonna jõuluaegset traditsioonilise kalkuni ja singiga söömaaega ning koosistumist. Käisime Liisi ja Kristjaniga külas Liisi kunagise vahetusõpilase aja perekonnal, Kingidel. Pereisa nimi on eriti lahe: Stephen King, haa!
26ndal, austraallastele Boxing Day, võtsime eestlaste pere kokku, pakkisime džiipi ja põrutamise paarikümne km kaugusele Swan Valley'sse, et külastada veiniistandust - šoksivabrikut - õlletehast. Lunastasime Liisiga mõlemad 2.50 taala eest veinide-degustatsiooni ja saime selle eest proovida kõiki erinevate viinamarjasortide veine, palusime endale valada vaid valget ja rose´, pean tõdema, et nii kuuenda veini juures ei teinud mu maitsemeel enam väga hästi neil märjukestel vahetki, haha! Üllatavalt põnevamaitseliseks osutus üks roosa, Margaret River Rose´ 2008 (sääl 20 doltsi pudel).
27ndal õhtustasime vahelduseks erilises paigas, nimelt Kings Park´is. Hiiglaslikud karripuud, mõenõlv, mahlane pitsa ja vaade hurmavale tuhandete põlevate linnatulukestegaPerth'ile. Voh!
Uusaastaõhtuks oleme Liisiga kutsutud kokteilipeole: “Bling it on, 2009!”
Olen nüüd juba viis täispikka päeva töötüdruk. Luckily on mul olnud kordades kergem sisse elada, sest mulle tutvustas uut juba kõiketeadev eesti tüdruk Liisu, kes ise kohe põhja poole põrutab. Koht: Zappa’s lunchbar Asukoht: Tööstuspiirkond. Klientuur: õlised töömehed, jees. Lunchbar on selline prosta, kokkuklopsitud vahva sööginurgake, kust ümberkaudsed mehaanikud ja muud taoliste erialade esindajad hommiku-lõunasöögi krabavad, peale selle toimuvad seal pidev uudiste vahetamine ja töötundide vahelised vestlused. Päev algab 6.00 ja kestab kaheksa tundi kolmekümne kopikaga (heaküll minutiga siis) ja ma rahmeldan seal E-R, täiskohaga. Minu töö hõlmab kõike, mille peale te seda lugedes tulla võite. Näiteks kana kitkumine, võikude meisterdamine, kassaaparaadiga mässamine, kõiksugu komponentide lõikumine, nõudepesu jne-jne. Ma võin teile valmistada võiku tuhande ja ühe erineva võikumaterjaliga, hot dogi, burgeri, wrapi, mida iganes sisseastuja soovib. Igapäevane peedist pesumasinale trumli tegemine on garanteeritud. Mõned uued sõnad minu sõnavaras: foccatia; silverside; chutney; dim-sim. Ja nüüd kõige “magusam” osa tööpäevast, haha!: osadele kompaniidele viime me tellimuse ise kohale ja see toimub ühe naljaka sõidukiga, mis päris autobussi tiitlit ei vääri ja jah, mina sõidan sellega. Heaküll ma võin neid igivanu Mazda käike raiuda (kolmas käik on eriline jonnijuurikas), aga kabariidi tunnetamine ning samal ajal vasakul teepoolel põrutamine on küll pöörane. Kohale jõudes seisab hoone ees tööliste bande, kes kõik nälginud nägudega sind õndsalt tervitavad, justnagu oleksid nende päästeingel. Vähemalt saab nalja ja kuhjaga!
Loetud päevad tagasi käisin üksinda Perthi kesklinnas vanderdamas ja ma klõpsasin mõned fotod jõulumeeleolus linnaväljakust ning London Court’ ist, et teieni tuua seda veidrat vastuolu: kolmkümmendCelsiust-Christmas.
Pühapäeval kimasime sada kiltsa sisemaale outbacki, Northam´i lähistele, tillukesse 140- elanikuga külasse, vaiksesse maalähedasse pubisse Grass Valley Tarvern. Seal töötab Liisi ja Kristjani tuttav naerusuine Pille, kes siin juba teist aastat mürgeldab. Eelnimetatud külas on ainult kaks funkivat kohta: seesamune pubi ja postkontor, mis on avatud E-R hommikul 9.00-10.00. Haha!
Laupäeval suundusime beachile nimega Scarborough Beach. Uuh, mihukene paradiis! Ookean. Minu esimene. Türkiissinine üüratu kogum terves silmapiiri ulatuses. Surfilained. Lõõmav päikeseratas. Mõnna õlgu kõdistav tuul. Kadestage mõnuga, haa! Pilt kõneleb rohkem. Kõrvetav palavus sundiskohevarsti ookeanisse tormama. Esimese vette heitmisega oli suu okeanivett täis, ooooh – tulisoolane! Liis naeris, et oleks pidanud kummikomme ostma, nagu tema esimest korda Vehemeres sulistamiseks tegi.
