Siin ma nüüd olen, Austraalias. Ei mingeid agasid enam. Kui elu ei paku mängu, mida tasuks mängida, leiuta uus!
Siia retkemine oli pöörane kolmkümmend ja üks tundi minu elust. Lend Tallinn-Frankfurt, kaks ja pool tundi oli täitsa kukepea, võrreldes sellele järgnevaga. Frankus kössitasin seitse tundi, parimaks sõbraks osutus i-Pod, mille lood ribadeks kuulasin. Suurema osa ajast kõlgutasin jalgu esimeses terminalis, et aga Dubai-lend mujalt väljus, hakkasin varakult sinnapoole rihtima ja hea on, sest selleks pidin mingi veidra õhurongiga sinna hõljuma. Seal check in ja asi vask. Sain mõlemale eesootavale lennule aknaaluse istumise, jei! Kõik inimesed olid juba sisse pressitud kui teatati, et lennuki tiivad vajavad hooldust – tund aega, oeh. Lõpuks võis kuuetunnine tiibade sirutus alata. Minu kõrval oli üks imelik onkel, kes mulle aeg-ajalt kummikommi ulatas ja iga asja peale kummaliselt naeratas. Ta pidi Taisse lendama, aga tänu valitsusvastaste mässule ja lennujaama sulgemisele jäeti tema lend ära, küll ta siis kirus seal, et peab hoopiski Kuala Lumpurisse lendama. Dubaisse jõudsin hommikul, nii kuue paiku, mil piloot rõõmsalt teatas, et: täna on siin suhteliselt chilly, vaid 21 celsiust. Koterdasin lennukist välja ja mida ma nägin - kõige ulmelisemat lennujaama üldse! Kõik oli metallist ja läikis haiglaselt. Vastukaaluks sellele oli ringi liikuvad inimesi igat sorti, karvaseid ja sulelisi. Aega oli surnuks lüüa viis h, seal ma siis istusin oma kodinate otsas, nii piltlikult öeldes, sest tegelikult mu kohvrike lendas otse Perthi. Seekord pidin esimesest terminalist kolmandasse jõudma, see võttis mul tunnikese aega, sest kõnealune jaam on gigantne. Ja siis algas tripi elevant-lend, pea üheteist tunnine. Selleks ajaks olin juba ulmeliselt üleväsinud - silmad nagu tõllarattad ja meel sassis. Meeltesegaduses vahtisin ainult kobrutavaid valgeid pilvekesi ja kuulasin kõrvaklappidest möirgavaid laulusõnu: I dont wanna come back down, come back down from this cloud! Emirates seevastu, viimasepeal! Eksklusiivne värk, kas teate! Igal reisijal oli eesistuja peatoe sees ekraan ja isiklik pult, millega meediat vahetada, valid sa siis filmide, mussi -või mängumaailma. You name it, Emirates has it all. Vahtisin Heath Leadgeri mälestuseks viimast Batmani, kuulasin Michael Jacksoni ajatuid singleid, nautisin Friends-nalju ja nii edasi. Kõht söödeti ilusasti mitu korda täis ja juua sai igal ajal, mida aga hing ihkas. Tähelepanek: inimeste lempariks osutus gin-toonik. Ookeani kohal oli palju õhuauke, lennuk rappus nagu segane, piloot muudkui rahustas, et see on pikal lennul täitsa tavakas, aga seest võttis ikka kõhedaks. Nii ma siis hõljusin seal, taeva ja maa vahel: 12 kilomeetri kõrgusel, 900 kilomeetrit tunnis, akna taga 60 kraadi külma. Ahjaa, kõrvalistujat mul polnudki, niiet sain ennast kahe pingi peale sirutada ja lebsida, mingi hetk uinusin ning kui silmad lahti tegin, hakkasingi jõudma sinna linna, kuhu arvasin never-ever jõudvat. Sealt ta paistis, üleni linnatulede säras, palmiline miljonitelinn Perth.
Maandusin pool kolm öösel: ootasin pikkisilmi liikuvalt lindilt oma kohvrit, näitasin tollitädile oma passi, seejärel kaasatoodud musta leiba. Siin ootasid mind juba (hkhmm, kastitäie siidriga) Liis ja Kristjan, seega no worries!
