Earning money.

Olen nüüd juba viis täispikka päeva töötüdruk. Luckily on mul olnud kordades kergem sisse elada, sest mulle tutvustas uut juba kõiketeadev eesti tüdruk Liisu, kes ise kohe põhja poole põrutab. Koht: Zappa’s lunchbar Asukoht: Tööstuspiirkond. Klientuur: õlised töömehed, jees. Lunchbar on selline prosta, kokkuklopsitud vahva sööginurgake, kust ümberkaudsed mehaanikud ja muud taoliste erialade esindajad hommiku-lõunasöögi krabavad, peale selle toimuvad seal pidev uudiste vahetamine ja töötundide vahelised vestlused. Päev algab 6.00 ja kestab kaheksa tundi kolmekümne kopikaga (heaküll minutiga siis) ja ma rahmeldan seal E-R, täiskohaga. Minu töö hõlmab kõike, mille peale te seda lugedes tulla võite. Näiteks kana kitkumine, võikude meisterdamine, kassaaparaadiga mässamine, kõiksugu komponentide lõikumine, nõudepesu jne-jne. Ma võin teile valmistada võiku tuhande ja ühe erineva võikumaterjaliga, hot dogi, burgeri, wrapi, mida iganes sisseastuja soovib. Igapäevane peedist pesumasinale trumli tegemine on garanteeritud. Mõned uued sõnad minu sõnavaras: foccatia; silverside; chutney; dim-sim. Ja nüüd kõige “magusam” osa tööpäevast, haha!: osadele kompaniidele viime me tellimuse ise kohale ja see toimub ühe naljaka sõidukiga, mis päris autobussi tiitlit ei vääri ja jah, mina sõidan sellega. Heaküll ma võin neid igivanu Mazda käike raiuda (kolmas käik on eriline jonnijuurikas), aga kabariidi tunnetamine ning samal ajal vasakul teepoolel põrutamine on küll pöörane. Kohale jõudes seisab hoone ees tööliste bande, kes kõik nälginud nägudega sind õndsalt tervitavad, justnagu oleksid nende päästeingel. Vähemalt saab nalja ja kuhjaga!